Matus
Kiriklik matus on hingehoidlik talitus, mis on suunatud ennekõike lahkunu lähedastele. Reeglina maetakse kiriklikult ristitud ja leeritatud koguduseliikmeid, ent kui leinajad soovivad kiriklikult ära saata oma ristimata lähedast, siis tuleb vaimulik enamasti sellele soovile vastu. Kui lahkunu ei ole ise oma tahet matusetalituse osas väljendanud, on kohane, et vähemalt ristitud, kuid kindlasti leeritatud inimene tuleks ka kiriklikult matta.
Kes võib matta?
Matusetalitust võib toimetada vaimulik või mõni koguduse poolt volitatud mittevaimulik (ilmik). Kahtluse korral, kas matjal on kiriku volitused, tuleks seda küsida kohalikult koguduselt. Ilmikud, kes teostavad nn kiriklikke matuseid ilma koguduse volituseta, ei ole matjatena legitiimsed, isegi kui nad kasutavad selleks kirikliku matuse korda.
Kuidas ja kuhu maetakse?
Luterlikus kirikus tähendab matmine kolme peotäie mulla asetamine puusärgile või urnile kolmainu Jumala nimel. See tähendab seda, et matta saab ka kirstu või urni maha matmata, nt krematooriumis enne tuhastamist. Niimoodi kiriklikult maetud lahkunu põrmu mahamatmist nimetatakse muldasängitamiseks ja see ei pruugi enam olla kiriklik talitus, vaid võib toimuda ka nt lähedaste ringis.
Kiriklik matus võib olla mitme- või üheosaline. Mitmeosalise matuse puhul alustatakse leinatalitusega kirikust, leinamajast või lahkunu kodust, millele järgneb matmine kalmistul. Vahel eelneb leinatalitusele eraldi talitusena ka surmajärgne palvus või kirstupanek. Matusele võib järgneda ka peielaud.
EELK Nõo koguduses toimub matusetalitus vastavalt kirikukorrale, mille puhul on siiski võimalik teha teatud piires muudatusi vastavalt lähedaste soovidele. Enne matusetalitust toimub kohtumine matust läbiviiva vaimulikuga, kellega lepitakse kokku matusetalituse muusikaga seonduv, käiakse läbi lahkunu elulugu ja tema tähendus lähedastele. Samuti lepitakse kokku, kas ja kuidas toimub matusetalitusel pildistamine, matuserong ning kas ja millal puusärki avatakse.
Lahkunu maetakse ametlikult registreeritud surnuaeda.
Kas lahkunu kremeerimine on lubatud?
Luterlikus kirikus on lubatud nii kirstumatus kui kremeerimise järgne urnimatus. Kremeerimise puhul võib matusetalitus toimuda nii enne kui ka pärast tuhastamist. Tuhastamise puhul on oluline, et urn saaks võimalikult peatselt peale kättesaamist mulda sängitatud või asetatud võimalusel urniseina ehk kolumbaariumisse.
Millal lahkunut mälestada?
Mitmel pool toimub lahkunu esimene mälestamine kohe matusejärgsel pühapäeval koguduse jumalateenistusel, nii ka EELK Nõo koguduses. Tihti lähtutakse õigeusust pärit tavast tulla lahkunut mälestama 40 päeva möödumisel tema surmast. Sel juhul kogunevad lähedased kirikusse 40 päeva möödumisele järgneval pühapäevasel või pühade jumalateenistusel. Edaspidi võib lahkunut mälestada igal aastal tema sünni- ja surma-aastapäeval ning selle kalmistu surnuaiapühal, kuhu ta on maetud.
Vt ka: EELK kodulehekülg