Ajalugu
Nõo kirikukihelkond on rajatud 15. sajandi teisel poolel (kirjalikult mainitud 1483). Ühest 1432. aasta ürikust selgub, et see kuulus Tartu toomkapiitlile. 1319. kõneldakse Tartu toomkiriku vikaariast, mis oli vakantseks jäänud pärast Johannes de Nugheni surma, arvatavasti on siit pärit ka kohanimi Nõo. Nõo on tuntud ka palverännakukohana.
Nõo kolmelööviline telliskivist romaani ja gooti elementidega kodakirik on ehitatud kindluskirikuks. Ta ehitamisajaks peetakse 13. sajandi teist poolt ja ta on üks vanemaid mandri-Eesti maakirikuid, mille keskaegne algkuju on põhijoontes säilinud. Kiriku puidust kellatorn pärineb 1819. aastast.
Pärast Liivi sõda ja katoliikliku Poola valitsemisaega 16.–17. sajandi vahetusel puudus Nõo kogudusel esialgu oma õpetaja, teenisid Puhja ja Rõngu vaimulikud. Esimeseks Nõo luterliku koguduse õpetajaks sai 1638. aastal Adrian I Virginius, lõuna-eesti keelse Uue Testamendi tõlkija Andreas I Virginiuse isa.
1781 sai kirik endale oreli. 1804 põles kirikumõis, koos sellega ka arhiiv. 1870. aastate lõpul hakkas kogudus suurenema ja kiriku külglöövidesse ehitati rõdud, kirikus on umbes 500 istekohta. Aegade jooksul on kiriku varasem sisustus hävinud, vaid keskaegne altariplaat on pandud lõunaportaali lävekiviks.
Praegune uusgooti stiilis sisustus pärineb põhiliselt 19. sajandi lõpust, kauaaegse õpetaja Martin Lipu perioodist. Altariseina valmistas Gustav Heinrich Beermanni kavandite järgi 1898 tisler N. Kolberg. Kantsel ja kirikupingid on valminud umbes samal ajal. Uuele altariseinale tellis Martin Lipp 1895 Saksamaal elavalt eesti kunstnikult Tõnis Grenzsteinilt maali “Kolgata” ja 1910 skulptor Jaan Koortilt apostel Peetruse, Pauluse, Johannese ja Jaakobuse figuurid. Praeguse oreli valmistas 1890 E. F. Walckeri firma Saksamaal Ludwigsburgis, kasutati ka varasema oreli detaile. Sellel orelil on teiste hulgas mänginud ka Aleksander Läte (töötas 1883–1895 ja 1897–1900 Nõos köstri ja kooliõpetajana) ja Eduard Tubin (töötas Nõos kooliõpetajana 1926-30).
Pärast esimesi eesti soost õpetajaid Michael (Mihkel) Jürmanni ja Martin Lippu on koguduse õpetajad olnud eestlased, neist ehk tuntum Harald Tammur, kes teenis kogudust 42 aastat.
Nõo koguduse vaimulikud alates 1638. aastast kuni tänapäevani:
1638–1647 Adrian I Virginius
1640–1643 (?) Michael Laurentius
1648–1655 (?) Lorenz Moller
1664–1680 Marcus Schütz
1680–1681 Heinrich Conrad Burchard
1681–1690 Friedrich Poppe
1691–1694 Chrispin Jernfeld
1692–1696 Johann Svenske
1694–1699 Laurentius Molin
1696 Johann Heinrich Neubau
1696–1697 Elias Kexholmensis
1698–1699 Heinrich Meurch
1700–1703 Lorenz Quist
1706–1712 (?) Johann Svenske
1712–1735 Johann Arens
1737–1755 Gottfried Rulcovius
1755–1797 Johann Benjamin Sczibalski
1796–1797 August Gottlieb Major
1796–1807 Johann Jakob Voss
1808–1813 Friedrich Wilhelm Lorenz
1814–1828 Friedrich Heinrich Sellheim
1828–1853 Friedrich Schütze
1853–1859 Woldemar Thörner
1860–1861 Otto Hörschelmann
1861–1865 Andreas Friedrich Lezius
1865–1877 Eugen II v Mickwitz
1878–1883 Michael Jürmann
1883–1884 Hermann Hesse
1884–1923 Martin Lipp
1923–1944 Aleksander Kruus
1939 Paul Uibopuu
1946–1947 Peeter Kohandi
1947–1948 Villem Tubin
1948–1950 August Ein
1950–1954 Peeter Kohandi
1954–1996 Harald Tammur
1996–2000 Peeter Vigel
2000–2002 Agur Piirisild
2002–2003 Vallo Ehasalu
2003– Mart Jaanson
