Jutlused
Jumalateenistus Nõos P, 30.11.25 kl 11, I advent
Lektsioonid: Sk 9:9–10; Mk 11:1–10
Pihikõne: Sk 9:9 ja peapiiskopi karjasekirja põhjal
Ristimiskõne: Ap 16:15a
Jutlus: 1Pt 1:6–12
Laulud: 4 (1–5); 3 (1–4, 5); 320 (1–4); 268 (1–4)
Sellest [Jumala] päästest[, mis on viimsel ajal valmis ilmuma,] te rõõmustate üliväga, ehkki praegu peate mõnda aega kurvastama mitmesugustes kiusatustes, et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate üliväga kirgastatud rõõmuga, kui te võtate vastu usu eesmärgi – oma hingede pääste. Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust. Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata.
Tänase kirjakoha peamine märksõna on „pääste”.
Mäletan, et kunagi juurdlesin selle sõna üle palju, kuna see tundus mulle kristlikus kõnepruugis ühe tähtsama sõnana. Seda kasutatakse palju, kuid lähemalt seda enamasti ei selgitata: eeldatakse, et kõik teavad niigi, mida „pääste”, „päästma” või „Päästja” tähendab.
EKI Sõnaveeb annab sõna „päästma” vasteks: „hädaohust, ohtlikust olukorrast või ebasoodsast, täbarast olukorrast välja aitama”.
Kõigepealt, mis siis on see hädaoht, ohtlik, ebasoodne, täbar olukord kristlikus kontekstis? Sõnaveeb pakub isegi sellele küsimusele vastuse: „päästma” kristlikus kontekstis on „patust, hukatusest, kurjuse võimust vabastama”. Kristlased eeldavad Piibli põhjal, et inimene on siia ilma sündides kohe patu, hukatuse ja kurjuse võimu all ning Jumal on talle andnud võimaluse sellest pääseda.
Kui vaatame meie tänast kirjakohta apostel Peetruse 1. kirjast, siis Peetrus seda „päästet” samuti ei defineeri, kuid paneb „pääste” olulisse konteksti: kristlase usu eesmärk on tema hinge pääste. Seda apostli mõtet võiks kujutleda nii: hinge pääste patust, hukatusest, kurjuse võimust on iga kristlase eesmärk, mille poole liigutakse elu jooksul usuteed käies.
Niisiis usutee, teekond. Tundub, et igal inimesel on tarvis käia oma elus mingit teed. Hästi võtab selle igatsuse kokku eesti luuleklassik Ernst Enno, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat: „Ma kõnnin hallil lõpmata teel, kesk nurmi täis valmivat vilja. Ma kõnnin ja kõnnin otsata teed, ju lapsena teesid armastas meel.”
Ernst Enno mõtet veelgi üldistades näib, et inimloomuse juurde kuulub kujutlus, et teed käies kogetakse midagi, saadakse targemaks. Teekäimine on parem kui paigalpüsimine. Varem see vajadus ehk niipalju silma ei torganud, sest inimestel tuli igapäevaelu vajadusteks palju jalgsi käia. Nüüdsel autoajastul, mil teekond on muutunud võitluseks ajaga, on aga teel olemise kogemus saanud järjest olulisemaks. Ehk seetõttu armastavadki inimesed tänapäeval palverännakuil käia või massiüritustena korraldatud matkadest osa võtta?
Kuid matk võib olla ka ülekantud tähenduses. Tihti kujutletakse inimese elu matkana, maise matkana. Küllap teeb seda eeltsiteeritud luuleridades ka Ernst Enno. Kõneldakse ka mõtterännakuist. Parem on ikka teekond, mis kusagile viib, kui paigalpüsimine. Võib-olla paljud vanad inimesed kaotavadki elumõtte just seetõttu, et nad ei saa enam kusagile rännata ega mõista, et neile on jäänud siiski võimalus rännata mõttes.
Niisiis on õnnis see, kes leiab alati tee, mida mööda rännata, kas füüsiliselt või vaimselt, sest siin elus ta õiget lõpp-punkti niikunii ei leia.
Tuleme aga pärast seda väikest „teekäimise ekskurssi” tagasi apostli sõna juurde. Oleme kristlastena kõik niisiis usuteel, mille eesmärgiks on meie hingede pääste, st pääste patust, hukatusest, kurjuse võimust. Peetrus lubab meile: „Sellest päästest te rõõmustate üliväga.” Kreekakeelne tegusõna ἀγαλλιάω tähendab tõepoolest ’üliväga rõõmustama’, isegi ’rõõmust hüppama’. Järelikult on meie hingede pääste siis niivõrd suurepärane asi, millele mõtlemine paneb lausa rõõmust hüppama!
Tänapäeva ususkeptik ei pruugi muidugi sellega nõustuda: kust ma tean, et mu hinge pääste on nii hea asi? Piiblikohad, mis kõnelevad põrgupiinadest, teda ei veena: puudub n-ö käegakatsutav tõestus, et see tõesti niimoodi on. Teadlased pole saanud ju põrgut uurida!
Võib-olla sellise skepsise tõttu ongi Jumal pannud maailma kannatused – sõjad, verevalamise, tülid, vaenu jne –, selleks et inimesed kogeksid põrgupiinade eelmaitset. Omal kombel see kindlasti aitabki: kriiside ajal, tundub, hakkavad inimesed rohkem Jumalat otsima. Kuid niipea, kui kriis möödas, ununeb ka vajadus hinge päästa. Pealegi tundub hing sellise haaramatu nähtusena, mille eraldiseisev eksistents tundub küll loogilisena, kuid hinge kannatamine kusagil põrgus jälle raskesti kujutletavana.
Seetõttu tuleb Piibli tõlgendamisel alati rõhutada, et hinge eraldiseisvana ei käsitleta. Hingest mõeldakse ikka koos ihuga, isegi kui ihu alati ei mainita. Ilusti annab selle mõtte edasi apostlik rahusoov 1Ts 5:23, mida seepärast vist kasutataksegi igal jumalateenistusel: „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!” Niisiis, me liigume kristlastena oma usuteel, et päästa nii oma vaim, hing kui ka ihu. Ja apostel Peetrus kutsub meid üles sellele eesmärgile mõeldes rõõmust hüppama!
Loeme ka apostlilt, et sel usuteel katsutakse läbi meie usk. Samamoodi nagu puhastatakse tules kulda: kulla juurde mittekuuluvad lisandid põlevad ära, kuid kuld mitte, see saab ainult puhtamaks ja säravamaks. Niisamuti töötleb Jumal meid meie elus ja katsub läbi meie usku, et seda järjest puhastada ja säravamaks muuta.
Lisaks eelseisvale ülevoolavale, hüppama panevale rõõmule julgustab Peetrus kristlasi ka sellega, et kristlastele on antud arm, mida varasemail jumalameestel, prohveteil polnud: võimalus uskuda Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmist. Peetrus küll ütleb, et neil jumalameestel oli Kristuse Vaim, niisiis Püha Vaim, kuid Vaim ei andnud neile siiski teada evangeeliumi Jeesusest Kristusest. Ei andnud vägevaile esiisadele Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, jumalamehele Moosesele, prohveteile Eelijale, Eliisale ja Saamuelile ning hilisemaile prohveteile Jesajast kuni Malakini. Enamgi veel, loeme apostlilt, et see arm, mis on Jeesuse Kristuse läbi kristlastele antud, on nii suur, et isegi inglid igatsevad sellesse kummardades vaadata, kuna isegi inglid ei hooma selle täit suurust.
Niisiis, kallid sõbrad, on, mida oodata!
Täna algav advendiaeg ongi, meie tänase jutluse konteksti arvestades, jälle üks n-ö hoogtöö periood usu eesmärgi, hinge pääste poole liikumiseks. Jeesus Kristus justkui näitab end sel perioodil inimestele nii lähedalt kui see maa peal võimalik on ja inimesed saavad uut jõudu tema poole rändamisel. Kristus rändab ise – tuleb oma rahva juurde. Kuid tema juurde rändavad ka teised, kindlasti kristlased, aga ka paganad. On ju jõulupühad enam kui kristlikud pühad, nad teevad rõõmu kõigile. Tuntud Jester Joseph Hairstoni laulus „Heliseb lihtne jõuluviis” on sõnad: „Vaimus nüüd ruttan Petlemma ja täht mull’ näitab teed.” Jällegi üks ilus kujund, mis näitab meie mõtteid jõuluootusajal, kuid seda võiksid ju laulda kolm paganlikku kuningat, kes järgisid Petlemma tähte, mis viis neid jõululapse juurde.
Võib-olla on Jumal niimoodi seadnud, et Petlemma täht näitab end jõuluajal kõigile, olles muidu, n-ö tavaolukorras nähtav vaid kristlastele. See on Jumala poolne vastutulek kõigile rahvastele. Ja seda sümboliseeribki Jeesus Kristuse vastutulek inimestele, millest kuulsime altarist – Jeesuse sisenemine Jeruusalemma Iisraeli kuningana.
Kokkuvõttes võib siis öelda, et Jumal on kõigile inimestele kinkinud teekonna suurepärase lõppsihi, hinge päästmise poole. See teekond pole kerge ja seetõttu on Jumal ise meile vastu tulnud, tuues kõigi rahvasteni iga aasta advendiajal teadmise, et Jumal on tulnud meie keskele.
Aamen.
Pdf fail: Nõo, 30.11.25
Varasemad jutlused
